Eesti.

http://venturebeat.com/2014/12/03/vc-tim-draper-says-california-is-horrible-for-business-but-three-countries-are-getting-it-right/

Selles artikklis riskikapitalist Tim Draper kritiseerib USA aeglust juhtimisel ning toob vastukaaluks positiivsete näidetena kolm riiki, kes õigesti arenevad – Eesti, Lõuna-Korea ja Singapur. Minu jaoks on alati olnud väga oluline Eesti areng majanduslikult, ning sõltumatus. Mingi oma nišši loomine ja eristumine. Et Eesti ei oleks 10 aasta pärast “mõttetu riik”, kes maailmale lisandväärtust ei anna, vaid on pigem tarbija. Selliseid riike on palju, ja ega meiegi- ei ole meil väärtuslikke maavarasid, pindalalt oleme väikesed, ning asukoht on üsnagi kehva, arvestades meie sõjakat naabrit. Siinkohal ongi meie võimalus olla edukad.

Tihti oleme me pidanud ennast Baltikumi edulooks. Endine-nõukariik, kes paistab silma IT jainnovatsiooniga. Jah. Meil on palju edulugusid. Ja mis minu meelest kõige olulisem- meil on tahe olla edukad. Me pole kunagi rahul sellega, mis on. Alati võrdleme end suuremate ja jõukamatega. See on tervislikus doosis edasiviiv.

See artikkel on taaskord hea marketing Eestile, aga nüüd me peamegi edasi arendama e-lahendust, et me ei jääks pelgalt heaks näiteks, vaid suudame ka ideed ellu viia.

Eesti.

“whatever it takes” kultuuriruum

ARTIKKLI LINK: https://hbr.org/2014/11/what-airbnb-gets-about-culture-that-uber-doesnt

Rääkides organisatsioonidest, siis eks igaüks kulutab palju ressursse sellele, et tunduda sõbralik, avatud ning aus. Tänapäeval see kuidas mingi organisatsioon oma töötajatesse suhtub, mõjutab ka tugevalt klientide arvamust. Võtame näiteks Tallink- pidevad töötajate rahulolematused mis meediasse lekkivad, on jätnud selles ettevõttest üsna elevantliku mulje, miski, mis ei arvesta üksikindiviide, vaid ainult seda, mis neile kasulik. Just lugesin veel ühte väga põnevat artikklit Y-generatsiooni kohta, kus peamiseks muutuseks peetakse seda, et inimesed tõesti ei käi enam ainult palga pärast tööl. Olulisem on näiteks võimalus enda aega ise planeerida ja teha tööd efektiivsemalt.

Uber ja Airbnb- mõlemad edukad startup’id. Ligi kuu tagasi lugesin pikemalt Uberi tekkimisloost, ja profiililugu asutajast, kes oligi karmi olemisega. Nüüd lugesin põhjalikku artikklit nendest kahest firmast, ja erinevustest. Mõlemad teevad sarnast tööd – loovad platvormi, mis muudab maailma efektiivsemaks ja vähendab vahemehi. Airbnb ööbimiskohtadega, Uber taksoteenusega. Kuid nende kahe puhul võib märgata tohutut vahet kultuuris – Airbnb üritab luua platvormi, mis kaasab kasutajaid ning on väga sõbralik, Uber tundub “ükskõik mis” kultuuriruumiga, kus eesmärgi nimel võidakse ka ebaeetiliselt käituda, ja see on justkui lubatud.

Siinkohal tekibki huvitav küsimus, et milline lähenemine on pikas perspektiivis kasulik või mitte. Mina isiklikult arvan, et see tekitab kindlasti tulevikus Uberi jaoks probleeme. Tegemist on üsna hea näitega, kuidas ettevõtte juht tegelikult loob ettevõtte näo.

“whatever it takes” kultuuriruum

KRIITILINE REFLEKTSIOON TEHTUD TÖÖDELE

Kriitiline reflektsioon tehtud töödele

Kribinal-krabinal häkkisin sõbranna Facebooki sisse ja aeg-ajalt olengi petnud, ja seal lugemas käinud, et mida siis teised loevad.

Üldiselt on artikklid huvitavad. Eestis õnneks ei toimugi suuresti midagi põrutavat. Aga huvitavaid edulugusid jätkub. Võtame näiteks start-up turu: Wire, GrabCAD, Transferwise jne. Need on need lood, millest võiks rohkem rääkida. Eriti olen ma lummatud GrabCADist!

Väga palju käsitleti poliitikute sõnelusi, mis on kindlasti olulised, kuna tegemist on rahva saadikutega, ja need inimesed peaksid olema eeskujuks. Aga kohati anti tobedustele minu meelest liiga palju eetrit. Artikklid kippusid ka kordama. Olles ise Eesti meediaga alles suhtlema hakanud, leidsin, et olen kontrastiks ja lisan siia peamiselt inglise keelseid artikkleid.

Õppisin väga palju Eestis toimuva kohta. Mind on alati huvitanud vahejuhtumite puhul, mitte vahejuhtumi detailid, vaid inimeste reaktsioon. Ja seetõttu oli mul väga põnev lugeda, mida mu ülikoolikaaslased asjadest arvavad, ja üldiselt on tegu haritud inimestega, kes oskavad oma arvamusi põhjendada.

Keeruline oli minu jaoks selle kursuse puhul, see, et valida sai ühe artikkli. Mul on välja kujunenud oma hommikune “rituaal”, kus kohvi kõrvale peab lugema mõne huvitava artikkli. Ja seetõttu oli minu jaoks vast keerulisem valida see üks.

Minu jaoks ainuke miinus antud kursusel oli see, et keeruline oli inimeste postitatud artikkleid filtreerida. Palju kordus, ning ühes ruumis oli väga palju uut infot. Blogi ma parimaks lahenduseks ka ei pea, kuna siis on veel keerulisem jälgida, mida keegi kirjutab ja asjast arvab.

Üldiselt jäin põneva kursusega rahule, ja kindlasti soovitaksin seda igaühele, kes vähega kommunikatsiooniga seotud on.

KRIITILINE REFLEKTSIOON TEHTUD TÖÖDELE

Kes ma olen ja mida ma ootan sellest kursusest?

Mäletan täpselt, kui läksin Tallinna Ülikooli vestlusele. Ma olin enesekindel, ma olen alati, sest inimesi ma ei karda. Mul on kommunikatsiooniõpilasena üks tohutu suur viga. Ja see viga on see, et ma ei loe ajalehti. Nüüd olen hakanud seda tegema, seoses uue töökohaga. Aga taaskord- mul on meeletu huvi selle vastu, mis maailmas toimub, kuid üsna väike huvi selle vastu, mis mu nina ees toimub. Sest see, mis toimub mujal tundub nii põnev. Minul on nüüdseks selge, mis suunal ma edasi tegutseda tahan, ja kuhu ma Tallinna Ülikoolist saadud bakalauruse kraadiga lähen. Ja see on seotud väga tugevalt rahvusvaheliste suhetega. See paelub mind.

Sellelt kursuselt loodan ma eelkõige saada rohkem teadmisi Eesti meediamaastikul toimuva kohta. Kuulata seda, mida teised inimesed arvavad mingitest muutustest ühiskonnas, ja teha seejärel enda järeldused. Sooviksin pigem rohkem arutada teemadel, kui teooriat õppida. Teooria on muidugi alus praktikale.

Aga ma olen uudishimulik inimene, kes tahab kõike teada.

Kes ma olen ja mida ma ootan sellest kursusest?

http://prinyourpajamas.com/ POSTITUS BLOGIST

Blogidest rääkides, tunnen end alati mugavalt. See on minu scene. Loen väga palju blogisid, ja kommunikatsiooniblogidest kitsamalt rääkides, alustasin nende lugemist enne sisseastumiskatseid. Ja imekombel loneguruumis istudes, ja kuulates hakkad mõtlema- “Oota, seda olen ma juba lugenud.” Ehk siis tänapäeval on info vahetus meeletult kiire, ja tegelikult leides õiged kanalid võib väga palju juurde õppida.

Mis puudutab mu lemmikut kommunikatsiooniblogi, siis selleks on PR in you Pajamas. Mulle meeldib kui asjadest räägitakse praktilises keeles. Raamatud on olulised, raamatud on praktika baas. Aga kellegi teise kogemusest õppida on hoopis midagi muud. Või veel parem- enda kogemusest.

Pr in your pajamas on selle koha pealt väga hea lugemismaterjal. Elena Varlee on PR tööstuse veteran, blogi ise on väga kerge, ning Elena suudab oma 2 dekaadi selles vallas väga lihtsalt ja arusaadavalt ära sõnastada.

Lemmik postitus on SEE

http://prinyourpajamas.com/ POSTITUS BLOGIST

väljas paistab päike. ja natuke majandusjuttu – INETERVJUU SUGULASEGA

Väljas on hetkel väga ilus ilm. Hallist igavast eesti kliimast pole hetkel märkigi. Istume Martini,mu hea sõbra ja investeerimispankuriga kohvikus ja lobiseme. Nii muuseas räägime mu koolist. Ja kommunikatsioonist. Ja meediakanalitest,mida ta loeb.

Usun, et suur osa oma vabast ajast loen ma midagi majandusega seonduvalt. Mu kõik sõbrad on kuidagi viisi majandusega seotud. Ja see hakkab külge! Mul on siiamaani natuke raske nende “pehmete” erialadega. Aga ma õpin jõudsalt.

Martin ütles, et tema loeb: wired.com, theverge.com, fortune.com, elitedaily.com, businessweek.com, forbes.com, tradermagazine, Eestis Äripäev ja Postimees.

Poliitika ja kõik muu huvitab teda ainult nii palju, kuivõrd muudab see aktsiate hindu. Tunnistas ülesse, et tegelikult on ta elukutseline ajakirjade lugeja, kuna maailmas toimub palju, ja investeerijana pead sa olema igas valdkonnas toimuvaga kursis ja laia silmaringiga.

väljas paistab päike. ja natuke majandusjuttu – INETERVJUU SUGULASEGA

ära aita! – FISKE RAAMATUST INSPIREERITUD ARTIKKEL. 23.11

Lõpuks on ka Fiske loetud. Sellel nädalal oli huvitavad raamatud lugeda, kindlasti sai palju mõtteid kirja pandud, ja palju oli ka seda, mida juba tean.
Ja saabus see raske hetk- valida õige kõnetav artikkel. Sellel nädalal kiputas mind enam Michael Hobbes’i artikkel vabatahtlikust tööst arengumaades. Tegemist ääretult kogenud “vabatahtlikuga”, kes juba pealkirjaga lööb pahviks. Mismõttes lõpeta vaeste aitamibe? Aga kogu lääne ühiskond ju seda muudkui rõhutab?
Aga Micheal räägib teravalt, miks seda teha ei tohiks. Kuidas see lõppkokkuvõttes toob arenguriigile rohkem kahju, suures osas need ei tööta, kuna on põhjalikult läbi analüüsimata, ning raha kulub valedesse kohtadesse. Väga oluline teema, ja pean artikklit kohustuslikuks lugemiseks.
Fiske kirjutas oma raamatus, et madalama haridustasemega inimesed pigem usuvad Tv ja raadiot, kui raamatuid, ja teaduslikke artikkleid. Samuti madalama haritustasemega inimene ei hakka analüüsima, ega uurima tausta, ja kultuurilisi eripärasid. Läbi TV ja raadio on lääne ühiskonnas kerge koguda raha, sisuluslt mõttetule asjale, kuna inimesi on lihtne mõjutada, kui lisada veel “haletsusefaktor”.

link

ära aita! – FISKE RAAMATUST INSPIREERITUD ARTIKKEL. 23.11